Friedebert Tuglas on eesti kirjandusklassika parima stiili- ja vormitunnetusega ning rikkaima sõnavaraga autoreid. Kas arendas tulevase kirjaniku keeletaju ka võõrkeelte oskus? Kuidas mõjus tõik, et tema haridus jäi venestamisaega ning algkoolist peale tuli õppida vene keeles? Olude sunnil tuli tal kümme aastat viibida välismaal, mis pitseri võis see loomingule jätta? Kõik need küsimused nõuavad suuremat süvenemist. Kõigepealt võiks aga uurida, mida rahvakirjanik ise on täheldanud oma keeleõpingute kohta, alustades lugemaõppimisest, jätkates kooliaastatega ning lõpetades sellega, kuidas ta sai hakkama muudes keeltes suhtlemisega võõrsil elades. Kirjutis tugineb põhiosas Tuglase mälestusteraamatule1, mis on igati meeliköitev ja põnev lugemine ning mille kaasakiskuvad kirjeldused ja stseenid mõjuvad praeguse memuaarikirjanduse buumi ajal värskendavalt, sisukalt ja nauditavalt. Samuti on huvitav tõmmata paralleele tolleaegse ja tänapäeva kooli, emakeele ja võõrkeele õpetuse, õppekavade ning õpilaste oskuste vahel. Kõik viited mälestusteraamatule on edaspidi leheküljenumbrina teksti sees.[hr]
Eellugu – lugema õppimine
Noor Tuglas õppis lugema kodus, õpikuks Jaan Bergmanni „Kodu-laste raamat“ – ühtaegu aabits, piiblilood, kümme käsku, kirikulaulud ja aritmeetika alged (ükskordüks) (esmatrükk: Tartu, 1890, kordustrükid 1891, 1892, 1898). Õppimine oli väga vaevaline: „ … saabus aeg, kus pidin asuma töö kallale, millel oli hoopis suurem tähtsus mu pärastises elus. See oli nimelt kirjaõppimine, milleks kulus ligi kolm talve. See tõi pidevat vaeva ja oli peaaegu ainsaks mureallikaks mu poisikesepõlves. Ning mul on põhjust veel praegugi imestada, et oskan lugeda. Nii äravõitmatuna paistis see kunst!“ (lk 27). Poiss oli sel ajal kuueaastane. Et vend Karla oli lugema õppinud juba nelja-aastaselt ning see oli toimunud kuidagi iseenesest, ei olnud ka vanematel kogemusi, kuidas Friedeberti selle raske töö juures aidata. Tuglas meenutab, et ta ei suutnud kuidagi mõista, „kuidas võib korraga kuutseitset tähte näha, nii et neist sõna saaks“ (lk 28). Lugemist õpetati ja õpiti mõttetute silpide veerimise varal. Vanemate arvates näis poiss üldse rohkem huvi tundvat igasugu praktiliste ametite vastu, ent kuna nende arvates lugemisoskuseta enam läbi ei saanud, püüdsid nad teha kõik, et väike Friedebert kirjaoskamatuks ei jääks. Siis ühel hetkel tuli pööre. Vana õllekoja pööningul ukerdades kukkus poisil käest raamat lahti ning vaadates seda kitsas valgusjoas oskas ta järsku täiesti selgelt lugeda!
19. sajandi lõpus kehtis Eestis kolmeaastane koolikohustus ning 1878. a kooliseadusega kehtestati ka ühtne õppeplaan. Selle järgi kuulus külakooli emakeele programmi sorava lugemise õppimine ja tähtede kirjutamine, teisel ja kolmandal aastal jutustamine, ilukiri ja õigekiri. Nii oleks võinud lugema õppida ka alles koolis, ent vanemad eelistasid siiski saata kooli juba lugeda oskavad poisid.
Ka nõukogudeaegses koolis kuulus 1950. ja 1960. aastatel lugema õpetamine esimese klassi programmi – oli igati normaalne, et lapsed tulid kooli ja ega osanud lugeda. Neile vähestele, kes oskasid, leidis õpetaja muid ülesandeid. Praegusel ajal aga algab kirjatarkuse õpetamine juba lasteaias. Lugemisoskus ning isegi etteütlus on esimesse klassi astuvate õpilaste selekteerimisel olnud kasutusel juba 1990. aastatest alates. Koolikatsete vastu on sõna võetud, ent endiselt on koolidel toimimiseks vabad käed. Sõjajärgses Eesti koolis oleks seitsmeaastane kirjaoskamatu Tuglas olnud täiesti tavaline koolipoiss, ent tänapäeval oleks ta pigem suunatud erivajadustega laste hulka. Mõistagi on see väide liialdatud, sest lugema õppimine toimub lasteaias järk-järgult ja valdav enamik saab kuue-seitsmeaastaselt lugemisega hakkama.[hr]
Esimene võõrkeel algkoolis: vene keel
1896. aastal esmakordselt üle koolimaja läve astudes oli Tuglas kümneaastane – tol ajal mitte sugugi erandlik vanus. Venestamine oli kõrgpunktis: tsaaririigi koolides kasutati algkoolist gümnaasiumi lõpuklassideni õppekeelena vaid vene keelt.2 Esimeses õppeasutuses, Maaritsa kirikukoolis olid klassid ühendatud ning Tuglasega samal tasemel oli vaid üks poiss. Õpetajatel „polnud lihtsalt mahti meie kahega seal tagaseina ääres jahtida. Ja omapead meie juba midagi ei suutnud, kuna puudusid vene keele algedki – aine õppimise esimesed eeldused“ (lk. 60). Nii oligi noore Tuglase esimesel tunnistusel vaid emakeel viis, kõik muud hinded aga kolmed-kahed. Ometi viidi üle järgmisesse klassi.
Perekond vahetas elukohta ja järgmiseks hakkas noormees käima Uderna ministeeriumikoolis. Sealne õpetaja võttis vene keele õpetamise ülesannet väga tõsiselt. Ta oli pärit sügavalt Venemaalt ega osanud sõnagi eesti keelt. Õpilastel tuli õppida vene keelt vaid vene keele vahendusel. Nagu Tuglas väidab, toimus see „üksnes näitliku meetodi varal, mis nõudis aga suurt visadust ja taipu nii õpetajailt kui ka õpilasilt. Kus need eeldused puudusid, jooksid kõik katsed tühja“ (lk 69). Et lapsed vene tähestikku ei osanud, alustas õpetaja suuliste oskuste arendamisega. Abiks oli pildimaterjal, millel kujutatu pärines küll vene kultuuriruumist, ent oli ometi algklassi õpilastele arusaadav: „… suure habemega ja polkajuuksega mees astus palja päi adra taga, punane särk pükste peal; teine samasugune viskas eemal seemet mulda, kolmas äestas. Või siis mingi külatänav veidralt ilustatud onnikelpadega, nende vahel kirjude seelikute ja läikivate helmeridadega naised, ämbrid kaelpuudega õlal. Või jälle mitmesuguseist koduloomist koosnev kari, karjapoiss viiskudes, vile huulil, taamal mitut sorti puid. Või lõpuks mingi alev majakökatsite ja sibulakujuliste tornidega, eesplaanil palju rahvast, üks tõmbab harmoonikat ja teine vihub kamaarinskajat tantsida. Nagu öeldud, tundus see maailm meile võõrana, kuid neid tegelasi ja nende tegevust me ometi mõistsime“ (lk 69). Piltide abil ei õpetatud mitte ainult asjade ja olendite nimetusi, vaid ka tegevusi. Õpetaja osutas pildile ja lausus võõrkeelseid sõnu, lapsed kordasid järele, kooris ja üksikult. Alustati nimetustega ja jätkati tegevuste kirjeldamise ja esemete iseloomustamisega, mille abil õpiti ka grammatilisi vorme.
Põhimõtteliselt samal viisil õpib keelt ka väikelaps: kõigepealt areneb kõne mõistmine, seejärel ise kõnelemine. Laps kordab kuuldut ning lapsevanem parandab, kui laps juhtub kõnelemisel eksima. Lugemine ja kirjutamine on järgmise etapi oskused. Mis tahes võõrkeelt võib õppida ja saab õpetada samal meetodil, väljaspool tundi, vastavas keskkonnas elades, omandataksegi võõrkeel just sel viisil. Ka 5-7-aastastele lastele saab õpetada võõrkeelt esmajoones piltide, mängude ja laulude abil ja põhiliselt kuulmismälule toetudes. Mida vanemad on õpilased, seda enam eelistavad nad kasutada nägemismälu, st kirjateksti. Kui aga õpetaja kõneleb üksnes võõrkeelt ja laste emakeelt ei mõista, siis võib kujuneda pikema taibuga lastele keeleõpe suureks komistuskiviks.
Tuglas märgibki, et leidliku õpetaja ja taipliku õpilase puhul kandis õpetus vilja. Ta ise suutis paari aasta pärast vabalt lugeda vene kirjandust ja isegi klassikat. Kuid mitte kõik ei olnud nii edukad. Põhjusi, miks mõned õpilased vene keelt ei suutnud omandada, Tuglas mainida ei oska. Ta märgib vaid: „… kas puudusid neil eeldused või ei saanud nad õiget algtõuget“ (lk 70). Kui aga jäi vene keele oskus nigelaks, takerdus kogu koolitee, sest kõiki aineid õpetati vaid selles keeles. Kuigi vaenu vene keele vastu ei tuntud, vanemad ise soovisid riigikeele õppimist, et lastel oleks pärast kergem, „ei omandanud enamik lapsi ei vene keelt ega algharidust. Sest suurem osa neist kadus koolist juba ammu enne lõppu.3 Teises klassis oli vaevalt kolmandik esimese klassi õpilasarvust ja tütarlastest minu ajal üksainus. Mis hariduse võisid need varem lahkujad kaasa võtta – ilma haridusesaamise vahendita?“ (lk 71). Vene keelt ei läinud vaja vaid usuõpetuse ja eesti keele tunnis, viimase tulemused kooli inspektoreid Tuglase sõnul ei huvitanud. Tuglas teeb järelduse, et mitte niivõrd venestamispoliitika kui just üldise haridustee tõkestamine oli tolleaegse kooli suurim puudus.
Vene keele algõpetuse nutikale metoodikale oleks tänapäevase võõrkeele õpetuse põhimõtete järgi pidanud järgnema kõneoskuse edasiarendamine ja süvendamine, ent selle asemel hakkas õpetaja õpetama vene kirjanduse klassikat. Lehekülgede kaupa õpiti pähe Puškinit ja Gogolit ja teiste tuntud autorite teoseid. Tulevane kirjanik sammus üle kevadiste põldude kodu poole ja deklameeris otsast lõpuni kogu Puškini “Poltaava”. Ahnelt luges noormees läbi kõik, mida kooli raamatukogus vene keeles leidus, ent rääkimine jäi veel purssimise tasemele. Kirjanduse õppimine „polnud õpilasenamikule vahest kõige vastuvõetavam, aga minule küll“ (lk 81). Ka inglise kirjanduse suurkujudega nagu Dickens ja Shakespeare tegi Tuglas koolipoisina tutvust vene keele vahendusel. Eesti keele tunnid olid seevastu pühendatud vaid grammatikale, lugemiseks oli raamatukogus üksnes „Kalevipoeg“ ning C.R. Jakobsoni lugemik.
Tuleb märkida, et ka 20. sajandi kuuekümnendatel-
Võõrkeeled Tartu linnakoolis ja Treffneri gümnaasiumis
Haridustee jätkus Tartu linnakoolis, kus tänu heale vene keele oskusele, mille kriteeriumiks oli taas vene kirjandusklassika deklameerimine, sai noormees teise klassi teise jaoskonda. Eesti keeles oli vaid usuõpetus, kõik muud tunnid aga toimusid vene keeles. Nagu Tuglas märgib, „kes siin algusest lõpuni hariduse sai, see võis oma emakeeles täitsa kirjaoskamatuks jääda. Kuid kes sellest hoolis! Elu oli kitsas, ja see kehv kandepind, millest kool oma õpilased ammutas, mõtles praktiliselt. Tal oli valida võimaluste vahel: kas anda oma lastele säärast haridust, nagu sai siin, või seda üldse mitte anda“ (lk 95).
Vene keele oskust süvendasid linnakoolis kirjandusõhtud, kus esineti, vaieldi ja arvustati üksteise etteasteid. Tuglase sõnul oli õhtute eesmärgiks süvendada kirjanduse tundmist ja täiendada vene keele praktilist oskust, mis oli üsna konarlik ega võimaldanud end vabalt väljendada. (lk 109). Kuid tehti muudki: teisel kooliaastal lavastati Gogoli näidend “Naitumine – täitsa uskumatu lugu kahes vaatuses” – “võrdlemisi jantlik, kuid heade tüüpidega teos. Ta oli ka ses suhtes poistekoolile kohane, et temas suhteliselt vähe naisosalisi esineb”(lk 110). Üks peategelane oli siiski naine, kaupmehetütar Agafja Tihhonova, keda etendas Tuglas. Omamoodi huvitav on, et tolleks eestvedajaks oli geograafia, joonistamise ja võimlemise õpetaja Pavel Sirotkin. Tükki harjutati mitte ainult koolis, vaid ka õpetaja juures kodus, kus naisosasse ümberkehastumist õpetas Sirotkini emagi. See ei jäänud ainsaks näidendiks. Lavastati ka Ostrovski komöödia “Pohmelus võõral peol”, kus Tuglas taas mängis naisosalist. Mõlemad lavastused oli edukad ning muu hulgas aitasid kindlasti kaasa ka vene keele oskusele.
Lõpuklassi talvel korraldasid seekord õpilased peo koos ettekannete ja näidendiga, sedapuhku aga “Vanemuise” saalis ning eesti keeles, tähistati Mihkel Veske 60. sünniaastapäeva. “Me ei teadnud küll ülemääraselt palju Veskest ega oleks see aastatearv põhjustanud ka eriti suurt mälestuspidu. Kuid me vajasimegi vaid põhjust oma rahvusliku meeleolu väljendamiseks” (lk 117). Pidu oli avalik, ent selle korraldajad – linnakooli viimase klassi õpilased – hoidusid varju. Sellegipoolest algatas koolidirektor asja uurimise ning Tuglas mõistis, et kooli saab ta lõpetada vaid eksternina. Nii ka läks ja tunnistusel oli kõigis aineis hindeks keskmiselt neli (lk 123).
Pärast linnakooli lõpetamist otsustas Tuglas paari „Postimehes“ veedetud tööaasta järel 1904. aastal taas koolipinki istuda, seekord Treffneri gümnaasiumis, kus sai viiendasse klassi.4 Selgus, et saksa ja ladina keeles oli teadmistest vajaka. Saksa keelt oli noormees õppinud vaid eratundides, ladina keelt sootuks mitte. Samas viiendas klassis hakati õppima ka prantsuse keelt ning vabatahtliku ainena võis uurida kreeka keelt, mis noorele Tuglasele iseäranis meeldis, nii et ta üsna pea suutis Xenonit lugeda. Koolitunnid toimusid endiselt vaid vene keeles, eesti keelt ei õpetatud sõnagi (lk 137). Õpilaste seltskond oli rahvusvaheline, kuigi enamiku moodustasid eestlased, õppis koolis ka sakslasi, lätlasi, ukrainlasi, venelasi, grusiine ja armeenlasi (lk 138).
Seekordne koolitee jäi aga hoopis lühikeseks – algas 1905. aasta revolutsioon. Rahvuslikud meeleolud jõudsid ka Treffneri gümnaasiumi. Keeleõppele avaldasid nad kaudset mõju – kreekakeelseid tekste tõlgiti nüüd tunnis eesti keelde (mitte-eestlased seda ainet aga ei õppinud) (lk 156). Tormiliste sündmuste tõttu jäid gümnaasiumi lõpueksamid tegemata – need oleks tulnud teha niikunii mõnes riigikoolis, sest Treffneri gümnaasiumil eksamite vastuvõtmise õigust ei olnud. Tänapäeva mõistes oli Tuglasel lõpetamata keskharidus. Millise keelepagasiga ta ellu astus? Võõrkeeltest valdas ta kindlasti kõige paremini vene keelt. Teisi võõrkeeli – saksa, prantsuse, vanakreeka ja ladina keelt – jõudis ta tudeerida vaid ühe aasta. Emakeele tunnid, kus õpiti õigekirja ja grammatikat olid olnud vaid algkoolis.[hr]
Esimene suurlinn – Peterburi
Esimese lühikese retke väljapoole Eestit tegi Tuglas 1905. a suvel, rännates läbi Peterburi Soome. See oli ajendatud rännukirest, enese varjamiseks ei olnud veel vajadust. Viiburis, päris-Soome saksastunud-venestunud eelpostil kuulis ta äkitselt oma üllatuseks eesti keelt: „… tänavanurgal sõimas vene mundris linnavaht kedagi eesti keeles. Mis imet see siis tähendas? Aga seletus oli lihtne. Alamad politseinikud pidid ju pisutki rahvakeelt oskama, ja sellepärast palgati neid harilikult väljateeninud kohalike soldatite keskelt. Kuid Soomel polnud enam oma sõjaväge ega olnud soomlastel ka suuremat isu venestatud Viiburis politseinikku mängida. Tuli siis valida eestlaste hulgast, kes ikka umbes samasugust keelt kõnelesid. Ja nii polnudki see mingiks heaks eestlaste tutvustamiseks soomlastele…” (lk 161). Soome keele kohta on sellelt reisilt vaid vihje Gustav Suitsule, keda ta ootamatult kohtas Lappeenrannas rongis ja kelle „keeleoskus ning muudki kogemused sel maal olid mulle muidugi ainult kasuks” (lk 162).
Pärast sama aasta sügisesi kihutuskõnesid ja miitinguid, mis lõppesid kolmekuulise vangistusega, ei olnud vabanemise järel 1906. a kevadel muud võimalust kui välismaale pageda. Tuglas otsustas märtsi teisel poolel minna Venemaale Peterburi, „sest suurlinna inimestemassi võis üksik isik kaduda nagu veepiisk merre” (lk 251). Eestisse jäämisel kummitas väljasaatmine Siberisse. Peterburi sisseelamine ei olnud kuigi raske: suurlinnas elas mitukümmend tuhat kaasmaalast. Toa üüris ta siiski vene perekonda, Peterburis viibimise ettekäändeks tõi ta edasiõppimise soovi. Võib arvata, et vene keel pererahvaga suhtlemist ei takistanud. Tuglase sõnul pidasid venelased ise Peterburi pigem Euroopaks kui Venemaaks: „Midagi hoopis külmemat, mõistusepärasemat ja kroonulikumat arvati see olevat. Ning isegi keeleliselt pidi see vahe tunda andma, kuna vene lopsakust segasid siin nii rohked baltisaksa nimed ja raamatu järgi õpitud või lihtsalt vigane hääldamine” (lk 253). Peterburi sai lähtekohaks kunstihuvile, ööbimiskoha lähedal Tehnoloogia Instituudis kees edasi miitingute vaimustus ja lugemisjanu rahuldasid revolutsioonilised romantilised väljaanded ja raamatud – väljaspool instituudi seinu neid enam avalikult ei levitatud. Tõenäoliselt pakkus suurlinn peale kõige muu ka head vene keele praktikat. Venelastega tutvus noor kirjanik ka oma korteri pererahva kaudu. Nii kirjeldab ta meeldejäävalt lihavõttepühade suurt söömapidu, mis algas kodus, sealt edasi veel mitmes-setmes peres, kuhu teda aina kaasa kutsuti, nii et alles kolme päeva pärast koju tagasi jõudis. Kaudne tunnustus tema vene keele oskusele oli kaasakutsumine üha uutesse seltskondadesse. Ta püüdis küll vabandada, et on võhivõõras, ent vastuseks kuulis: „Mis sa nüüd! Vanad tuttavad! Isanime küll ei mäleta, aga muidu otse oma inimene. Kahju, et Natašal juba peigmees valmis, muidu ei lasekski minema, jääksidki koduväiks” (lk 255). Peterburis viibis Tuglas sel korral ühe kuu ning naases siis Tartusse.[hr]
Pagulasena Soomes – soome keel ja kultuur
Sügiseks oli kodumaal olukord aga veelgi ohtlikum ja 1906. a septembris sõitis Tuglas koos Suitsuga Soome (lk 275). Soome suhtus Tuglase sõnul vene poliitpagulastesse esialgu neutraalselt, võtmata nende vastu midagi ette ega andmata neid ka välja, mõne aja möödudes aga teostati juba keskvõimu jälitamiskäske ja lõpuks algatati jälitamisi ka ise (lk 277). Siis tuli leida kaugem peidupaik Euroopas. Nagu Peterburis, nii ka Soomes oli eelkõige poliitilistel põhjustel pagenud kaasmaalasi palju. Kokku saadi Helsingi Eesti Heategeva Seltsi ruumes.
Nagu esimene kordki, oli Tuglase teejuhatajaks Soome ühiskonda Gustav Suits, kes oli Soomega sidemed sõlminud juba keskkooliõpilasena ning kes 1905. a astus Helsingi ülikooli. „… samuti oli Suits ka selleks, kes mu kokkupuuteid soome kultuurieluga aitas hõlbustada, niipalju kui see minu olukorras üldse mõeldav oli. Kui mitte muud, siis rändasid vähemalt mulle saavutamatud kirjanduslikud uudisteosed pidevalt tema töölaualt minu omale. Ja eks seal käinud ikka kaasas kasulikke mõtteavaldusi, tähelepanujuhtimisi, kriitilisi seisukohavõtmisi” (lk 283). Kahjuks ei maini Tuglas ei teoste nimetusi ega ka seda, mis keeles need olid.
Esimesel talvel takistas kontakti leidmist soome kirjandusliku elu ja selle esindajatega nõrk keeleoskus ja ka üldine olukord (lk 285). Sidemeid aitas siiski luua kaasalöömine Soome-Eesti Liidu koosolekuil, mis „koondas hõimu- ja ühiskultuuri küsimusist huvitatud akadeemilist noorsugu” (lk 285). Liidu esimeheks oli Kaarle Krohn ja abiesimeheks Gustav Suits. Liidu kaudu tutvus Tuglas tulevaste keeleteadlaste Lauri Kettuneni ja Johannes Aavikuga. Viimane mõlgutas juba mõtteid eesti keele arendamisest ja uuendamisest, sest „nagu sogane, püretatud lomp on praegu eesti keel puhta allikana voolava soome keele kõrval” (lk 284).
Eestlaste kogukond oli Helsingis suurim, ent pagulase saatust jagati ka venelaste ja lätlastega ning sidemed tekkisid mitme tulevase läti kirjanikuga. Lätlaste kohta märgib Tuglas, et nad „… tundsid end Soomes kohalike keelte täieliku mittetundmise ja muudegi asjaolude tõttu veel hoopis juuretumatena kui eestlased“ (lk 291). Teisisõnu ei kogenud Tuglas eestlasena sellist keelebarjääri kui mõttekaaslased lätlased.
Pärast pooleaastast Helsingis elamist tuli Tuglas paariks kuuks tagasi kodumaale, et siis mais 1907 uuesti välja rännata, seekord läbi Turu Ahvenamaale. Turu kohta väidab Tuglas, et „… Turu oli tollal, olgugi Rootsile lähemal, keelelt ometi soomelisem kui Helsingi. Ja veel märkasin ma, et mõne lihtmehe suus see keel oli mõnes suhtes eesti keelele lähemgi kui ametlik soome keel” (lk 307). Selliste nüansside märkamiseks pidi Tuglase soome keele oskus olema juba suhteliselt hea. Ahvenamaal üüris kirjanik toa talus, kus peremees ja tema vend tönkasid soome keelt rääkida, samas kui saarestiku põhikeeleks on teatavasti rootsi keel. Peremehe vend oli olnud meremees ning soome keele omandanud mitte mandri-Soomes, vaid sootuks Ameerikas, kus ta soomlaste linna oli elama sattunud. Niisiis lisaks soome keelele, millega noor kirjanik nüüd juba omal käel toime tuli, puutus ta Ahvenamaal ka kokku rootsi keelega. Ahvenamaa pealinna Maarianhamina elanike kohta väidab Tuglas, et nood ei rääkinud sõnagi soome keelt ja „rootsi keelelgi oli „riigikeele” laulev kõla” (lk 314).
1907. a sügisel kolis Tuglas Helsingi lähedale suvitusrajooni Oulunkylässe, mis „nagu Helsingi lähim ümbrus üldse, oli ka Oulunkylä siis peamiselt rootsikeelne; isegi ta ametlik nimi oli alles Åggelby” (lk 328). Uueks pererahvaks olid Ålanderid, kelle kaudu uuenes tutvus soomlastega, eriti kunstirahvaga. Tuglas käis teatris ja kontsertidel ning õppis tundma soome näitekunsti ja muusikaelu. Teatrietenduste mõistmiseks pidi soome keele oskus olema piisavalt hea ning samas arendas seda veelgi.
1908. a kevadtalvel tekkis noormehel huvi rahvaluule ja mütoloogia, eelkõige Prometheuse müütide vastu. Lugedes armeenia ja gruusia rahvaluulet näis kirjanikule, et neil oli sarnasust Kalevipoja lõppepisoodi sisuga. Valmis uurimus „Põrgu väravas”, mille ta Soome-Eesti Liidu koosolekul ette kandis. Krohn, kes küll tollelt koosolekult puudus, andis hiljem kokku saades lugeda „Finnisch-Ugrische Forschungeni” väljaande, “milles käsitleti lähemalt just tema poolt arendatud ajaloolis-geograafilist rahvaluule uurimise meetodit. (lk 338). Tuglas ei märgi, mis keeles ta ettekande pidas, küll aga viitab ta, et sai ühelt soome folkloristilt sotsiaalse momendi rõhutamise eest kiita – küllap toimus koosolek nii soome kui ka eesti keeles. Uurimus avaldati ka Eestis (lk 338).[hr]
Ahvenamaa pärand – rootsi keel
Vahepeal Soomes asjaolud muutusid ning eesti pagulasi hakati vangistama. Imekombel Tuglas pääses ja 1909. a mai keskpaiku naasis ta Ahvenamaale. Uut korterit otsides tutvus ta kahe soomlasega, kes olid tulnud saartele rootsi keelt õppima. Otsinguid jätkati koos. Et soomlased oskasid rootsi keelt veel vähem kui Tuglas, pidi viimane tõlgiks olema (lk 359). Koos leitud korteri peremees osutus kurdiks, nii et keeleoskus ei aidanud põrmugi. Küllap aga said soome noormehed hea keelepraktika peretütardega vallatledes, arvas Tuglas. Ta ise otsis peagi uue peatuspaiga.
Jõudnud imekaunile Bomarsundi rannale, lootis ta seal suvekorterit leida. „Kahjuks osutus see võimatuks, kuid vana sõnaohter perenaine juhatas mind üle väina Prestö saarele” (lk 366). Seegi viide näitab, et Tuglas mõistis rootsi keelt igapäeva suhtlustasemel üsna hästi. Prestö saarel elas väikeses majakeses lesknaine oma tütre ja selle venelasest mehega, kes oli teenistuses Vene sõjalaevastiku telegraafijaamas. „Oli mõneski suhtes huvitav mees, luges vabameelseid ajalehti ja armastas vestelda maailma asjust” (lk 367). Kas vestlus toimus vene või rootsi keeles, seda Tuglas ei maini, ent ilmselt sai ta hakkama mõlemaga. Prestö saarel toimus pool sajandit tagasi lahing Inglismaa ja Venemaa vahel, misjärel pidi „Venemaa kohustuma, et ta Ahvenamaad enam kunagi ei kindlusta. Kõigest sellest oli nüüd kulunud üle poole sajandi. Ja vahest ainult vana Bomarsundi perenaise mõtted seal üksikus rannatalus kandusid noisse aegadesse tagasi. Tema mäletas neid ja armastas neist rääkida. Olnud tollal juba pooleteistkümne-aastane plika ja tantsinud sõjahärradega. „Ega te või arvata, mind praegu nähes, et ka mina olin kord noor ning ilus!”” (lk 370). Kellele muule kui Tuglasele oli too märkus mõeldud, sest “nende süngete ajaloomälestuste ja vägevate looduspiltide vahel möödusid nüüd mu päevad” (lk 370).
Septembri keskel 1909. a algas järjekordne reis, seekord Turust Stockholmi, põhisihtmärgiks Pariis, kuhu olid juba rännanud mitmedki Eesti pagulased. Paaripäevase Stockholmis viibimise ajal vaatas Tuglas Strindbergi „Preili Julie” lavastust Intima-teatris.„Köögitüdruk Kristine ja teener Jean ajasid oma teenijajuttu, millega nii tihti algavad klassikalised tragöödiad või komöödiad. Tõeliselt algas nüüd kõige moodsam naturalistlik draama, äärmuseni viimistletud, nii et mõnd detaili veel tänapäevani mäletan” (lk 376). Rootsi keele oskus pidi muljet avaldava teatritüki jälgimiseks olema päris hea.[hr]
Rongiga läbi mandri-Euroopa, sihtpunkt Pariis
Enne Esimest maailmasõda oli Euroopas reisimine lihtne. Tuglase sõnul „elati küll alles neid õndsaid aegu, mil veel mingeid välispasse ega viisumeid väljaspool Venemaad ei vajatud” (lk 373). Taanist läks laev Kieli ning seal jätkus rongireis üle Euroopa mandri: Saksamaa, Belgia ja lõpuks Prantsusmaa. Taanis ei piisanud kohaliku keele mõistmiseks Ahvenamaal õpitud rootsi keelest:„Kuulsin kõnekõma tänavail, kohvikuis, ärides. Skandinaavia keel küll, kuid harjumatule kõrvale täitsa vastuvõetamatu. Mõistsin kuidagi silte ja trükitud teksti, kuid mitte räägitud sõnu. Samuti mõisteti kuidagi minu kehva rootsi keele tagavara, kuid mis vastati, selle kuulmiseks puudusid mul igasugused eeldused” (lk 379).
Saksamaal rongis istudes köitsid tähelepanu „soliidsuse tunnet äratavad vagunid, resoluutselt kamandavad ametnikud ja kaugeltki mitte filosoofiast või muusikast vestlevad kaasreisijad” (lk 381). See märkus viitab ühelt poolt sellele, et noor Tuglas sai vagunikaaslaste kõnest aru, teisalt aga ettekujutusele saksa kultuurist, mis esmajoones tähendas filosoofiat ja muusikat. Hamburgi iseloomustus viitab saksa kirjanduse heale tundmisele: „Linn-vabariik – elutempolt nii demokraatlik, kuid tõeliselt juhitud oma kapitali-üritusis vanade patriitsi-perekondade poolt, kelle konservatiivset elutarkust tunneme kas või „Buddenbrookidest”. Ja lõpuks, kõigele oma ärivaimule vaatamata, ometi ka Lessingi, Klopstocki ning Matthias Claudiuse linn” (lk 382). Kölnis kuulas Tuglas katedraalis katoliku jumalateenistust: „Jälgisin jumalateenistust – esimest korda katolitsismi pärismaapäral, – ise küll kaugel usundilisest müstikast, kuid ometi võimelisena hindama ta esteetilisi varjundeid. See oli nagu sissejuhatuseks sellesse maailma, millega siitpeale tuli nii palju kokku puutuda” (lk 384). Ka see märkus viitab saksa keele oskusele.
Esimesed kokkupuuted prantsuse keelega algavad Belgias. „Läbi väsinud tukkumise tabas kõrv ikka rohkem ja rohkem juba prantsuskeelset kõnemeloodiat” (lk 384). Prantsuskeelseid valloone iseloomustab Tuglas järgmiselt: „Valloonid – omapärane rahvuskild germaani ja romaani maailma vahel. Suuruselt küll ainult kolm-neli miljonit, kuid küllalt ettevõtlik ja jõukas selleks, et oleks võinud ka oma kultuurielu elada. Aga tema rahvuslik süda tuksus loiult ja XIX sajandi väikerahvaste ärkamisevangeelium oli vähe temani jõudnud. Sajandi lõpul sõnastati küll siingi ka meile kuidagi tuttavana tunduv loosung: „Saagem valloonideks, et võiksime saada eurooplasteks!” Seega mõeldi tugevama rahvustunde vajadust, et selle kaudu ühtlasi teadlikeks Euroopa kodanikeks tõusta” (lk 387). Järgmine võrdlus on aga seto keele kõnelejaile suisa solvav: „Sest rahvuslikult ebateadlikuna jäädakse ikka vaid mingiks setu-hõimuks, alamrahva killuks, kellel pole ka üldinimlikust seisukohast suuremat väärtust.” Ometi üleskutse ei aidanud ning valloonide vaimuelu kiratses endiselt. Tuglas märkab ka keelekonflikti: „Üllatagu see pealegi võõrast, et Valloonia pealinna vaksalisilt on flaamikeelne ja ametlikult tarvitatakse prantsuse keelt, – mis sellest, kui me aga Belgia majanduselus niikuinii tähtsat osa etendame!” (lk 388).[hr]
Prantsusmaa ja Itaalia
Prantsusmaa kohta ütleb Tuglas järgmiselt: „Kord oli käibel kõnekäänd: Meil kõigil on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa. See põlvnes aegadelt, mil Prantsusmaad peeti humanismi ja demokratismi varjupaigaks või vähemalt teaduste ning kunstide koduks. Sinna tõmbasid nii intellektuaalsed harrastused kui ka raskuse vaimust vabam elulaad. Ja ses mõttes oli selle „teise kodumaa” veetlus viimaseil sajandeil tõesti suur” (lk 391).
Pariisis liitus Tuglas seal elavate noorte Eesti kunstnikega, tutvus ka soomlaste ja ühe norralasest kujuriga. Ilmselt ei olnud prantsuse keele oskus piisav ja tal õnnestus võtta keeletunde: Pariisi eesti koloonia ei piirdunud ka ainult kunstirahvaga. Nii asus juba siis siin Elsa Saukas, kes varem oli õppinud Berni ülikoolis ja nüüd siin õpinguid jätkas. – Meil oli temaga ometi rohkesti läbikäimist. Nii andis ta sel talvel Rudolf Tassale ja mulle prantsuse keele ning paar aastat hiljem mulle isegi inglise keele tunde – muidugi ainult heamehe poolest” (lk 416). Kokkupuuted prantslastega olid harvad: „Lähemad tutvused prantslaste või teiste rahvaste liikmetega olid meie olukorras enam-vähem juhuslikud” (lk 418). Tuglas tutvus soome kunstniku Tyko Sallineniga, soome-rootsi kunstniku ja kunstikriitiku Heikki Tandefeltiga, kes viis ta kokku norra kujuri Vigelandiga. Viimane, kuuldes, et Tuglas soovib külastada Itaaliat, kinkis talle Baedekeri turistigiidi.
Pariisis elas ta kogu talve, ligi kuus kuud, ning seejärel seadis sammud Itaalia suunas, taskus väike rahasumma – auhind, honorar ja pisut raha kodustelt. Jõudnud rongiga Torinosse, alustas kirjanik jalgsimatka. Itaaliakeelne tervitus „buongiorno” oli igatahes noormehel selge, nii kõnetas ta kaht konnapüüdjat, keda kohtas maanteel, muust jutust ei tulnud aga suurt välja (lk 440). Sellegipoolest rännati koos edasi ja järgmises linnakeses joodi isegi klaasi veini. Järgmiseks sattus ta talupoegadega koos õhtustama. „Istusin lauasolijate kõrvale, ja kõik vaatlesid mind, nagu mina neidki. Olid väga lihtsad, korbaskäelised ja põlenudnäolised tööinimesed. Nad rüüpasid suurest savikausist veini ja mina rüüpasin ühes nendega.” (lk 441). Samas seltskonnas oli aga pisut teistsugune, vanem mees. „Varsti selgus ka, et ma temaga keeleliseltki paremini hakkama sain. Oli nimelt endine Garibaldi kaaslane ja oli muiste austerlaste vastu võideldes pisut „austria keeltki” õppinud. Nüüd oli tal juhus oma tarkust osutada. Saksakeelne vestlus hõlmas rahvusküsimusi ja maailma poliitikat: “Olen juba mujal jutustanud, kuidas me seal Piemonte laudas tol õhtul rahvus- ja poliitikaküsimusi lahendasime, ega taha seda siin enam korrata. Teised kuulasid pealt, kuni hakkasid une pärast üksteise järel kaduma” (lk 442).
Roomas kohtus Tuglas Laikmaaga, kes oli seal juba kuu aega viibinud ning tundis kohalikke olusid. Laikmaa „rõõmutses iga sõna üle, mida võis vahetada omamaalasega” (lk 461). Kas ja kui palju ta itaalia keelt mõistis, selle kohta lähemat viidet ei ole. Tuglase enda itaalia keele oskustest võib ka vaid aimata Napolit kirjeldavate tsitaatide järgi („O dolce Napoli!”, „Vedi Napoli e poi muori!” (lk 482), „dolce far niente” (lk 485), samuti laada tembumehe kirjeldusest, kes enne kammide müümist korraldas uhke reklaamietenduse (lk 490). Napolis ei olnud lihtne, täiesti rahatu kirjanik pidi mitu ööd tänaval veetma, enne kui saabus päästev rahasumma kodumaalt, mille toimetas kohale Laikmaa. Kümme päeva kulus reisiks Napolist tagasi koju Tartusse.
Tuglas peab Pariisi ja Itaalia-reisi mõju vägagi tähtsaks: „Olin kauem kui kunagi varem ära olnud – pisut üle aasta. Ja see aasta tundus sisurikkuselt pikemana kui ükski senine mu elus. Nüüd siis puhates hakkasin tasahilju selle kogemusist juba kokkuvõtteid tegema. Üleelatu oli küll alles liiga lähedal ja kannatused kippusid veel saavutusi varjutama. Kuid ma tundsin ometi juba nüüdki, milline tähtsus oli kõigel sel mu elu kohta. Seda ei saanud, kuid ei tahtnud ka olematuks teha. See oli juba osa minust. Ja kuigi ma hiljem veel kakski reisi Itaaliasse tegin ning palju kordi Pariisi tagasi tulin, siis jäid need esimesed muljed ometi kõige sügavaimaks” (lk 531). Koju ei saanud Tuglas jääda kuigi kauaks ja kulus seitse pikka pagulasaastat, enne kui ta võis rahulikult kodumaale naasta.[hr]
Kokkuvõtteks
Kool andis tulevasele kirjanikule esmajoones vene keele oskuse, seda kõigil tasandeil, alustades tarbekeelest ja lõpetades kirjandusklassikaga. Esmatutvus muude maade kirjandusega käis samuti läbi venekeelse tõlkekirjanduse. Tõenäoliselt kujunes teiseks võõrkeeleks vene keele järel soome keel. Mitu pagulasaastat Soomes aitasid sugulasrahva keelt omandada kõige loomulikumal viisil – suheldes soomlastega. Ka rootsi keele sai ta suhu samal viisil, Ahvenamaal kohalikega juttu puhudes.
Ülalkirjeldatud seikadest selgub, et saksa keele oskus oli Tuglasel üsnagi hea: ta mõistis, mida rongikaaslased kõnelesid ja suutis Garibaldi võitluskaaslasega maailmapoliitika probleeme arutada. Vene ja saksa keel kujundasid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Eesti kultuuriruumi, nende oskus oli tol ajal enesestmõistetav. Ent Tuglase ja Suitsu põlvkond pürgis kaugemale, „saagem eurooplasteks” tähendas romaani kultuuri poole vaatamist. Tee mandri-Euroopasse viis lähinaabrite Soome ja Skandinaavia kaudu.
Tuglase kirjanikutee algas juba koolis ning jätkus pagulasaastail. Kuidas ta suutis säilitada sedavõrd hea emakeele vaistu hoolimata läbinisti venekeelsest haridusest ja keelte virr-varrist pikal võõrsil elamise ajal, liiatigi et emakeeleõpetus piirdus algkooli kolme aastaga? Võibolla tänu sellele, et koolielu algas suhteliselt hilja ning mõisate ja kõrtsi5 värvikas seltskond, kellega ta lapsepõlves kokku puutus, andis rikkalikuma emakeelepagasi kui mis tahes kooliõpikud või kirjandusteosed. Võibolla ei olnudki halb, et lugemisoskus tuli nii vaevaliselt ja kooli jõudis ta alles 10-aastaselt. Võibolla säilis seetõttu ka paremini võime keeli loomulikul viisil, suhtlemise kaudu õppida. Ehk tasuks tänapäevalgi mõelda, kas on vaja lapsi varases eas treenida koolikatseteks? Kes teab kui palju tuglaseid me seeläbi kaotame…
[hr]
1. Friedebert Tuglas. Mälestused. Eesti Riiklik Kirjastus 1960. [back]