Üldandmed

Pindala: 8680 km2 

Elanike arv: 309 693

Korsika keele kõnelejaid: andmed varieeruvad: 125 000 Korsikal ja 30 000 Prantsusmaal oskab keelt mõningal määral; 10% kõneleb emakeelena, 50% oskab veidi.

Keele nimetus: korsika keeles corsu; prantsuse keeles corse; inglise keeles Corsican.

Keelkondlik kuuluvus: indoeuroopa keelkonna romaani keelte lõunarühma keskalamrühm. 

Murded: põhja- e. Bastia murre, kesk- e Ajaccio murre ja lõunamurre, mis omakorda jaguneb Bonifacio ja Sartenais’ murdeks. Ajaccio kui pealinna murre on suurima prestiižiga. Põhja- ja lõunamurde leksikaalne sarnasus on umbes 78%.

Keele staatus: ametlik regionaalkeel; riigikeel: prantsuse keel.

Ajalugu

Korsika ühiskond on olnud ajast aega täis vastandeid ja seda on soodustanud ka saare geograafiline struktuur: karjakasvatuseks sobilik mägisem lõuna, mida valitsesid oma rahva aadlikud e senjoorid, ja põlluharimiseks kõlblikum tasandikuline põhi, kogukonnamaa. 18. sajandil suudeti iseseisva riigi nimel jõud ühendada, ent pärast Prantsuse revolutsiooni lõhenes ühiskond taas, sedakorda nagu mandrilgi kuninga e Bourbonide dünastia toetajaiks ja vabariiklasteks e bonapartistideks. Praegu vastanduvad parempoolsed (gollistid) ja vasakpoolsed (sotsialistid); pildi muudab segasemaks kolmas rühmitus – rahvuslased. 

Peale selle on saare ühiskond jagunenud sugulasi ühendavateks klannideks. Klanni kuulumine aitab üle elada raskeid aegu, ent kitsendab inimese valikuvõimalusi. Klann tähendab ka võimuvõitlust ja on seotud kuritegevusega. Klannid on ürgomased nii Korsikale kui ka naabersaartele Sardiiniale, Sitsiiliale, kogu Lõuna-Itaaliale. Gollistide ja sotsialistide partei kaudu seisab tänapäeva Korsika ühiskond ühe jalaga Prantsuse kultuuris, klannivõimu põhimõte sarnastab teda Itaaliaga. 

Saarel kujunesid varakult omavalitsused, kohtud ning välisründajate vastane kaitsesüsteem. Korsiklasi hõlmavad omavalitsused toimisid Pisa ja Genova ajajärgul, Prantsusmaa koosseisus enne ja pärast revolutsiooni ning ka II maailmasõja järel võitlesid korsiklased välja oma parlamendi ja valitsemise erikorra. Kaks korda on Korsika olnud iseseisev riik: enne revolutsiooni 1757–1769 ja revolutsiooni ajal 1794–1796. 

Pikaajalist omavalitsust ja lühikest omariiklust 18. sajandil ei saa pidada otseseks rahvuslikkuse väljenduseks, kuid vaieldamatult valmistasid need selleks pinnast. Rahvusteadlikkus tekkis haritlaste hulgas 19. sajandi lõpus, rahvusliku identiteedi ideid levitati ajakirjades (A Tramuntana, A Muvra), korsika keele ja kultuuri uurimiseks asutati seltsid Ajaccios, Bastias ja Pariisis. Kuni II maailmasõjani oli Korsika kahe kõrgkultuuri, itaalia ja prantsuse mõjualas ning saarel kõneldi kolme keelt. 

Sõja järel hävitas Prantsusmaa kõik Korsika sidemed Itaaliaga. Rahvuslik liikumine jõudis massidesse 1960.–1970. aastatel. Seda tõukas tagant rahulolematus majandusliku mahajäämuse ja ühiskondliku ülekohtuga ning soov kaitsta saare looduskeskkonda. Tänapäeval on liikumine lõhenenud rahulikuks ja vägivalda pooldavaks tiivaks, viimane on seotud kuritegevusega ning see on vähendanud kogu liikumise populaarsust. Kui varem jagunesid rahvuslased prantsuse-, itaalia- ja korsikameelseiks, siis nüüd seotakse identiteet üksnes korsika kultuuri ja keelega.

Keele kujunemine

Nagu teised Vahemere saared, oli Korsika samuti foiniikia ja kreeka, aga ka etruski keele ruumis. Hiljem lisandusid liguuri, ibeeri ja isegi baski mõjud. Murrangu tekitas Rooma impeerium ja ladina keel, eelkõige 1.–3. sajandil. Korsika keel on säilitanud tollest ajast selliseid ladina keele vorme, mis muudes romaani keeltes on kadunud. 

Rooma riigi lagunemise järel oli Korsika saatus sarnane Sardiinia omaga: vormiliselt Bütsantsi võimkonnas, sisuliselt omavalitsuse all. Alates 13. sajandist tulid uued peremehed, algul Pisast, siis Genovast. Esimesed tõid kaasa Toscana, teised liguuri keele/murde. Halduses hakati kasutama Toscana keelt, ent dokumente kirjutati ka korsika keeles või korsika-Toscana seguna.

Iseseisvussõja ajal 18. sajandil keelenõudmisi ei esitatud ning korsika keelt peeti itaalia keele variandiks nagu kõiki muid Itaalia mandril kasutatavaid ja kirjakeelest erinevaid murdeid/keeli. Kuigi Prantsusmaa võim hakkas Korsikal kehtima 1769. aastast, jäi saar esialgu itaalia kultuuri ja keele ruumi. Kuni 19. sajandi lõpuni, kui kehtestati kohustuslik prantsuskeelne kooliharidus, kasutati koolides nii itaalia kui ka prantsuse, aga ka korsika keelt. Korsika keel tõusis akadeemikute ja literaatide huviorbiiti 19. sajandi lõpus: hakati koguma rahvaluulet, kirjutati üles kombeid. 

20. sajandi algul pöörasid keelele tähelepanu kohalikud kirjanikud, ajakirjanikud, poliitikud. Esimene korsikakeelne poeem oli ilmunud juba 17. sajandil, nüüd luuletati taas korsika keeles. Korsika keelt ja kultuuri propageerivad ajakirjad suurendasid keeleteadlikkust laiemas publikus, kuid pärast II maailmasõda hoiak muutus majanduslikel ja poliitilistel põhjustel. 

Oma keele õiguste eest hakati võitlema 1970. aastatel, korsika keel kinnitati eriõigustega regionaalkeeleks 1974. aastal. Corté ülikool avati taas 1982. aastal ja see on üks korsika keele uurimise keskusi. Korsika keele õpetamine koolis on üha intensiivistunud, eesmärgiks on seatud kakskeelse õppe sisseviimine kõikidesse koolidesse. Keeleteadlikkus on suur, ent korsika keele oskust ei peeta identiteedi kohustuslikuks osaks.

Varem, kuni II maailmasõjani, kui keeleoskus oli tunduvalt suurem, keelt sellisel määral kui praegu ei teadvustatud ega väärtustatud. On loomulik, et kuni miski toimib hästi ja on elujõuline, ei osata seda hinnata, hinnaliseks muutub see, mis on kadumas. Korsika keel ei ole veel kadunud: autoril ei olnud 2006. aastal raske leida selle keele emakeelena kõnelejaid ei vanema ega noorema põlvkonna hulgast. Keele säilimise seisukohast ei saa olukorda siiski pidada ohutuks. Samuti ei ole selge, kui kaua antakse keelt edasi loomulikul viisil, vanemalt põlvkonnalt nooremale.