Üldandmed
Pindala: 25 708 km²
Elanike arv: 5 002 904
Sitsiilia keele kõnelejaid: ainult sitsiilia keelt 25,5%, vaheldumisi itaalia ja sitsiilia keelt 46,2% elanikkonnast.
Keele nimetus: oma keeles: u sicilianu; it. k lingua siciliana ing. k Sicilian.
Keelkondlik kuuluvus: indoeuroopa keelkonna romaani keelte lõunarühma kauglõunarühm.
Murded: põhisaarel: kesk-, ida-, kagu-, lääne-, Messina murre; väikesaartel: Lipari (Lipari saared), Pantelleria (Pantelleria saar), Ustica murre (Ustica).
Keele staatus: keelel puudub ametlik tunnustus; ametlik keel on itaalia keel.
Ajalugu
Näilikult on Sitsiilia ajalugu sarnane Korsika, Sardiinia ja Malta omaga: ka sellel saarel peatusid foiniiklased ja asutasid oma kolooniad kreeklased, järgnes mitusada aastat rahulikku aega Rooma riigi koosseisus, siis Bütsantsi võim, hiljem oli saar sajandeid Hispaania kuningriigi osa. Ent erinevused algavad juba saare esimestest teadaolevatest asukatest, kes arvatavasti tulid umbes 2500–1000 a eKr kolmest ilmakaarest: sikanid Ibeeriast (praegune Hispaania), elümid Kreekast, sikulid Itaalia territooriumilt, iga hõim peatus kolmnurkse saare ise nurgas. Kolm on saarel sümboolne, seda on kujutatud ka saare lipul: pea ning sellest lähtuvad kolm tantsivat jalga. Korsika, Sardiinia ja Malta puhul saame rääkida kaheks, mitte aga kolmeks jagunemisest. Sitsiilia ajalugu on rikkalik, rahva kujunemine keeruline.
Õitseng algas araablaste vallutuse järel 9. sajandil ning jätkus normannide ja Hohenstaufenite võimuperioodil kuni 13. sajandi keskpaigani. Ajastu toob esile Sitsiilia eripära: araablased, juudid ja kristlased elasid siin kõrvuti küll eraldi kogukondadena, ent suhteliselt rahumeelselt. Ajastut sümboliseerib Palermo tolleaegne arhitektuur, kus ühes ja samas hoones on kõrvuti araabialikud ning kristlikud elemendid.
Elu hakkas alla käima 13. sajandi lõpus, kui Benevento lahingu (1262) järel liitis Anjou hertsog Charles saare oma valdustega. Sitsiillased põlgasid ja vihkasid üleolevaid prantslasi, kes nende kombeid ja kultuuri ei mõistnud. Rahulolematus kasvas kogu saart hõlmavaks mässuks, mida rahvas mäletab vesprite ülestõusuna. Kahe Sitsiilia kuningriigi ajal, kui saart valitseti Hispaaniast ja Napolist, langus jätkus ning varanduslik ja hariduslik lõhe talupoegade ja aadlike vahel suurenes. Erinevalt Põhja-Itaaliast ning Kesk- ja Põhja-Euroopast ei olnud linnad iseseisvad ning see pärssis linnakodanluse arengut. Tänu juba normannide ajast pärit omavalitsusorganile (parlamento) olid aadlike võimalused haldusküsimustes kaasa rääkida suuremad. Lühike Savoia ja Austria valitsusperiood ei jõudnud ühiskonnaelus suuri muutusi tekitada ning Hispaania Bourbonid taastasid feodaalrežiimi koos kõigi selle pahedega, k.a inkvisitsioonikohtud, mis siiski 18. sajandi lõpus laiali saadeti.
Prantsuse revolutsioonist alates ja kogu 19. sajandit iseloomustavad vabaduspüüdlused. 1848. a revolutsiooni järel saavutati lühikeseks ajaks iseseisvus, kuid see ei jõudnud ühiskondlikke suhteid muuta. Agraarühiskonna põhiküsimust – talupoegade maaomandit – ei lahendanud ka Garibaldi, kes alustas Itaalia ühendamise sõjalist operatsiooni nimelt Sitsiiliast. Uus Itaalia riik tähendas Sitsiiliale oma riigi lõplikku kadumist. Sajandi lõpus algas massiline väljaränne. Äärmiselt vaeste ja kirjaoskamatute talupoegade abitust kasutasid ära kurjategijate rühmad, kes ühinesid tugevaks organisatsiooniks – maffiaks. Esimene maailmasõda murendas saare isolatsiooni: sõja kaasa teinud noormehed naasid ilmakogemuse ja itaalia keele oskusega. Maal ja linnas levisid pahempoolsed ja sotsialistlikud ideed. Giuseppe de Felice Giuffrida asutas 1891. aastal ühenduse Fasci dei Lavoratori („töötajate kimbud”, mis sümboliseeris põhimõtet, et ühenduses peitub jõud).
Nimetus fasci e fašistid ja selle põhimõte meeldis I maailmasõja järel võimule saanud Mussolinile ja ta võttis selle kasutusele oma partei jaoks. Fašistid asusid Sitsiilias välja juurima konkureerivat organisatsiooni, maffiat. Teise maailmasõja järel maksid USAsse põgenenud mafioosod kätte: nüüd oli nende kord fašistliku või kommunistliku taustaga poliitikuid jt isikuid võimult kõrvaldada, protsessile aitas kaasa USA. Sitsiillaste iseseisvusliikumine suruti maha – ei Washington, London, Pariis, Rooma ega Moskva soovinud maailma kaardile uut riiki. Kuid Itaalia keskvalitsus pidi tegema järeleandmisi, kuulutades siin sarnaselt Sardiiniaga välja autonoomia. 1950. aastal viidi lõpuks läbi maareform, asuti likvideerima kirjaoskamatust, saar elektrifitseeriti, loodi veetrassid, kanalisatsioon, ehitati teid. Elanikkond rikastus vähehaaval ega vajanud maffia abi, ent organisatsioon ei kadunud. Selle likvideerimine on kulgenud tõelise sõjana õiguskaitse organite ja kurjategijate vahel.
Keele kujunemine
Sitsiilia kultuuri juured on nii keeleliselt kui ka religioonide poolest väga mitmekesised: kõneldi vanu kultuurkeeli, nagu kreeka, foiniikia, heebrea, ladina ja araabia keelt ning kõrvuti elasid maailmausundite – judaism, islam, õigeusk, katoliiklik kirik – kogukonnad. Sitsiilia keel sündis normannide valitsemise ajal 10. sajandil ning kirjavariant on pärit 11. sajandist kuningas Federico II ajast. Sitsiilia poeetide koolkonna kuulsus ulatus kaugele mandrilegi ning neid hindas ka Dante, itaalia kirjakeele looja. Sitsiilia keelt kasutati halduses koos katalaani keelega kuni 13. sajandi alguseni.
Hispaania alluvuses Kahe Sitsiilia kuningriigi ajal sitsiilia keelt halduses enam ei kasutanud, ent kirjakeel elas mitusada aastat (14.–18. saj.) akadeemilistes ringkondades. Selles luuletati, koostati sõnaraamatuid, koguti rahvaluulet, kirjanormi siiski ei kujunenud. Kõnekeel püsis samuti, seda rääkisid kõik saare elanikud ning murrete baas oli mitmekesine.
Keeleõigusi ei taotletud 19. sajandi revolutsioonilistes liikumistes ning ka hiljem, 20. sajandil ei ühendatud emakeelt rahvusliku identiteediga. Pigem nähti oma keeles karjääri takistust, edu tagas itaalia ja inglise keele oskus. Sama suhtumist võib kohata ka tänapäeval ning erinevalt Korsikast, Sardiiniast ja Maltast ei ole sitsiillased ühegi vastuhaku ajal keelenõudmisi esitanud, oma keelt peetakse pigem dialektiks kui keeleks ja seega ei ole keeleteadlikkus kuigi kõrge.
Kuigi tänapäeval on Sitsiilia samasugune autonoomne üksus nagu Sardiinia, puudub sitsiilia keelel selline konstitutsiooniline kaitse nagu on sardi keelel. Veerand elanikkonnast kõneleb kodus ainult sitsiilia keelt ja teine veerand ainult itaalia keelt. Suur osa saarlastest on sisuliselt kakskeelsed, osates mõlemat keelt. Ülikoolides uuritakse jätkuvalt sitsiilia keelt, ent õigekeelenorm puudub. Kui praegu veel on sitsiilia keel levialalt võrdväärne itaalia keelega, kasvab viimase populaarsus kiiresti, ohustades kohalikku keelt. Suhtumine oma emakeelde kui arengu takistajasse on visa kaduma. Kas ehk on sitsiillase identiteet keeletagi tugev?