Põhimõte “üks riik, üks rahvas, üks keel”, mis märkis rahvusliku eneseteadvuse kasvu, hakkas Euroopas levima Prantsuse revolutsiooni toel ja järel. Tegelikkuses on rahvad elanud alati segunenult, mitme rahva killud teise sees, ja ühe keele alal on alati kõneldud ka teisi keeli. Keeleliselt homogeenset riiki on raske leida ja ka keelte diasporaa, laialipillutatus, ei ole uudne nähtus. Rahvaste rändamine on olnud kord intensiivsem, kord aeglasem, kuid see on toimunud ajast aega ning riiki, kus oleks vaid üks rahvas, mis kõneleb üht keelt, ei ole praegu ega ole olnud ka varem.
Kõige väiksem tõenäosus saavutada omakeelset rahvusriiki on vähemus- ja väikekeeli kõnelevail rahvail, muutudes oma eluõiguse nõudmisega parasjagu pinnuks silma suurrahvale, kelle riigis või territooriumil elatakse. Suurrahvaste keeltel on aga oma probleemid: kas ja kuidas hallata keelt, mida osa kogukonnast kasutab teise keelena? Kuidas mõjutavad keele arengut sisserännanud ja nende teine põlvkond, kes kasutab keelt küll põhikeelena, ent on omandanud selle vanematelt, kellele see on teiseks keeleks? Keele suulises variandis, kõnes, sõltuvad probleemid keelekogukonna tolerantsusest, ent ka ajaloolisest olukorrast. Näiteks enamik britte, kes kõnelevad inglise keelt põhikeelena, ei räägi briti standardkeelt. Kõneldav keelevariant on geograafilise ja ka sotsiaalse päritolu indikaator, eripärast kõnepruuki taunitakse pigem varjatult kui avalikult.
Selle kirjatüki eesmärk on tutvustada eelkõige Euroopa väikekeeli. Keelte ajalugu ja kujunemist ei saa vaadata lahus selle kõnelejate, keelekogukonna ajaloost. Iga keele võtmeküsimuseks on keeleteadlikkuse teke, mis käib käsikäes rahvusteadlikkusega, ning selle praegune seis, kõne ja kirja vahekord – esimesed kirjalikud dokumendid ja keelenormi kujunemine. Keele tutvustus algab keelekogukonda iseloomustavate üldandmetega: territooriumi suurus, rahvastiku arv, kõnelejate arv, keele nimetus, keelkondlikud andmed.