Üldandmed

Pindala: 24 100,02 km2 

Elanike arv: 1 639 362

Sardi keele kõnelejaid: Itaalia Statistikaameti andmeil (2006) kõneleb ainult sardi keelt 1,9%, sardi ja itaalia keelt 29,3% elanikkonnast; Sardiinia kohaliku omavalitsuse uurimuse põhjal (2006) oskab sardi keelt hästi 68%, saab aru, kuid iga päev ei kõnele 29% elanikkonnast.

Keele nimetus: oma keeles: limba sarda; it. lingua sarda; ing. Sard, Sardinian language; pr. la langue sarde.

Keelkondlik kuuluvus: indoeuroopa keelkonna itali keelte romaani rühma eraldi alamrühm.

Murded: põhjast lõunasse: sassari, galluuri, logudori, kampidani. Galluuri murre on jätkuks korsika keele Bonifacio murdele, mõned lingvistid hõlmavadki selle korsika keele alla. 

Keele staatus: riigi kaitse all olev regionaalkeel; riigikeel: itaalia keel.

Ajalugu

Sardiinia esiajalugu ulatub kaugesse minevikku ja see on looritatud salapäraga. Ka teistel saartel on iidsetest aegadest megaliidid, kuid tornikujulised ehitised nuraghe’d, mille võis ehitada kunagine shardana’ks kutsutud rahvas on ainult Sardiinias. Hilisem kulges taas sarnaselt teiste siin vaadeldavate saartega: rannikualasid asustasid mükeenlased, foiniiklased, puunlased ning lõpuks vallutasid saare roomlased. Erineb aga see, et sisemaa jäi suhteliselt sõltumatuks ja allumatuks. Roomlastel kulus selle nn Barbaria vallutamiseks sadakond aastat. Barbariaga pidi arvestama ka järgmine ülemvõim Bütsants: elanikkond pöördus ristiusku alles siis, kui 6. sajandi lõpus nimetas paavst kohaliku liidri Ospitone kogu Barbaria ülemjuhatajaks. Pärast Sitsiilia vallutamist araablaste poolt kaotas Bütsants, kelle võim oli saarel niigi nõrk, saare täielikult ja ajavahemikus 9.–14. sajand oli kogu Sardiinia iseseisev.

Sardiinia mäletab tänini oma kuulsat valitsejannat Eleonora d’Arboread (1340–1404), kes kehtestas kogu saarel õiguskoodeksi Carta de Logu (oli kasutusel kuni 19. sajandi alguseni) ja kelle juhtimisel võideldi uute vallutajate, aragonlaste, kataloonlaste ja kastiillaste vastu. Sõda kestis ligi 150 aastat, kuni lõpuks 1478. a pärast Macomeri lahingu kaotust sardiinlaste iseseisvus lõppes. Hispaanlased olid esimesed valitsejad, kes tulid kohapeale, kehtestasid kõrged maksud, inkvisitsiooni, aga tõid kaasa ka katoliku kiriku pühakute kultuse. Pärilussõda lõpetas 1700. a hispaanlaste võimu ning pärast lühikest Austria Habsburgide vaheperioodi anti Sardiinia Piemonte valitseda. Kuni 19. sajandi keskpaigani säilitas Sardiinia teatud autonoomia, otsealluvus Torinole loodi 1847. a ning 1861. aastal ühendas Sardiinia-Piemonte kuningriik kogu Itaalia.

Prantsuse revolutsiooni ajal 1794–1796 toimus Torino valitsejate vastane ülestõus, 1868. aastal mässati noore Itaalia riigi vastu. 1921. aastal asutati vasakpoolne partei Partito Sardo d’Azione, mis asus autonoomia eest võitlema. Kohapealne fašistide organisatsioon taotles samuti autonoomiat. Pärast II maailmasõda anti saarele eriõigused ja autonoomia. Nii mässude kui ka autonoomiataotluste taga oli eelkõige lootusetu majanduslik olukord. Kultuuri eripära rõhutamine ja keeleõiguste nõudmine, mis viitavad rahvusteadlikkuse tekkele, on hiljutine nähtus, mis on kogunud jõudu alates 1970. aastatest. Liikumine oli ja on suunatud nii keskvalitsuse kui ka NATO baaside vastu ning mandrist täieliku sõltumatuse soovijate hulk on tõusnud 30%-ni. Sardi keelele tagati kaitse 1999. a seadusega, milles aga omakorda seadustati riigikeelena itaalia keel.

Keele kujunemine

Sardi keele jaguneb kaheks suuremaks murderühmaks: logudori (põhjas) ja kampidani (lõunas). Vanimad jäljed, eriti kampidani murdes on foiniikia keelest, mõlemal murderühmal on tugev ladina ja vanakreeka mõju. Varakeskajal kirjutati dokumendid logudori murdes ja ladina keeles ja see praktika jätkus ka pärast Hispaania vallutust. Logudoris koostatud õiguskoodeks Carta de Logu kehtis mitusada aastat kuni 19. sajandi alguseni.

Hispaania keel ei saanud kohe pärast vallutust halduskeeleks, saare põhjaosas kasutati paralleelselt ladina keelt ja sardi logudori murret, lõunaosas katalaani keelt ja kampidani murret. Hispaania keel kehtestati halduses 1643. aastal – pisut enam kui 50 aastat enne Hispaania võimu lõppu ning logudori murret kasutati kuni 1649. aastani. Sardi keele logudori murde sedavõrd pikk kasutuspraktika on erandlik.

Itaalia keel ei asendanud hispaania keelt halduses kohe pärast saare hõlmamist Piemonte kuningriigi koosseisu. Haridusasutused läksid üle itaalia keelele 1764. a, kirik aga alles 1824. aastal. Uus riigikeel jõudis enamiku riigialamateni I maailmasõja järel, kui sõdurid puutusid kokku Itaalia teiste piirkondade elanikega. Sardiinlastel oli oma väeosa, mis tugevdas rahvustunnet; väeosa baasil loodi hiljem vasakpoolne partei Partito Sardo d’Azione. Partei nõudis saarele autonoomiat juba enne II maailmasõda Mussolini režiimi ajal, aga ka pärast sõda. Autonoomia saavutati, ent keeleõigusi esialgu ei tagatud. Keelenõudmistega tuldi välja 1970. aastatel. Sardi keelt tunnustati 1999. a õigusaktiga. Uus seadus lubab korraldada kursusi täiskasvanuile ning kasutada sardi keelt õpilaste juhendamiseks alg- ja põhikoolis.

Nagu öeldud, on sardi keelel pikk halduskeele traditsioon. Esimesed kirjandusteosed pärinevad 15. sajandist, sadakond aastat hiljem avaldas sardi keele kohta arvamust Hieronimo Araolla, kelle arvates väärisid sardikeelsed värsid samasugust austust ku ladinakeelsed. Tõsise uurimuse vanadest sardikeelsetest seadustekstidest kirjutas Pasquale Tola 19. sajandil ning esimese sardi-itaalia-sardi sõnastiku pani kokku Giovanni Spano.

Itaalia-sardi kakskeelsus muutus valdavaks pärast II maailmasõda, kui riigikeele oskus tagas väljapääsu kehvadest majandusoludest ning kohustuslik riigikeelne kooliharidus jõudis igasse peresse. Kuigi tänapäeval on kakskeelsus endiselt levinud, on sardi keele kõnelemine perekonnas ja seega põlvest põlve edasiandmine vähenemas.

Kirjastandardeid on koostatud kaks, üks tugineb põhja- ja teine lõunamurretele. Lõunavariant on kinnistatud Sardiinia parlamendi aktiga, ent saare põhjaosa ei ole valmis seda tunnistama.