Mõistatuslik kiri Windsori lossis
Ühendkuningriigi ajaloos on kuningatel olnud täita tähtis roll. Tänapäevalgi on riigi ametlik kõrgeim võimukandja kuningas või kuninganna, seega siis Elizabeth II ja mitte peaminister David Cameron. Ent võimuga kaasnevad kohustused, avalikkust huvitavad kõik riigipea eluseigad, kaasa arvatud üks tema elukohtadest – Windsori loss. Kuninganna Victoria avas lossi üldsusele juba 1848. aastal ning külastajate voolu katkestavad vaid mõned kuningliku perekonna suursündmused, nagu näiteks pulmad. Lossis korraldatakse regulaarseid ekskursioone, selle saalides võib ekselda kogu päeva, linnulennulise ülevaate saab tunni-poolteisega. Umbes täpselt niipalju aega meile jäetigi, sest järgmiseks tuli jõuda Stonehenge’i, seejärel Bathi ning tagasi Londonisse. Meie giid, kiilaspäine ja pikaninaliste mustade kingadega toimekas härrasmees, rõhutas mitu korda, et kõik peavad olema bussi juures tagasi täpselt 11.40, ei minutitki hiljem. Võibolla olekski kõik läinud ladusalt, kui mitte ühe ruumi seinal poleks ma märganud kirjasid. See oli nimelt Waterloo Chamber ehk Waterloo saal, kus kuninganna korraldab igal aastal Sukapaelaordu rüütlitele piduliku vastuvõtu. Otse lae all, puitnikerdistest ornamentika vahel seisid mõistatuslikud sõnad, millest kõige rohkem püüdis pilku ilmselgelt saksakeelne “ICH DIEN”. Muidugi oleks “dien” asemel pidanud olema “diene”, sellegipoolest olid sõnad äratuntavalt saksa keeles. Nende kõrval seisid prantsuskeelsed sõnad ning üks kirje näis muutuvat teiseks: ICH DIEN DIEV ET MON DROIT ICH DIEN.
Hämmeldunult küsisin valvurilt selgitust. Valvur vastas, et kirjad on Inglismaa ja Šotimaa kuninga ning Wales’i printsi kuninglikud motod ning jutu tõenduseks avas raamatu, kus seisid motod ja nende ingliskeelsed tõlked. Selgus, et DIEV viimane täht on siiski U, seega DIEU. Miks on osa tekstist saksa, teine aga prantsuse keeles, seda valvur seletada ei osanud.. Lossiruumides pildistada ei tohtinud, niisiis vaatasin lummatult kirjatähti ja püüdsin neid mällu salvestada: ICH DIEN DIEU ET MON DROIT ICH DIEN, otsetõlkes: “Teenin jumalat ja minu õigus ma teenin”. Midagi pidi olema valesti. Kordasin veidrat lauset ja omaette pomisedes tiirutasin ühest ruumist teise ja aina edasi. Ruumid olid nummerdatud, ent ikka läks segi, kus juba käidud ja kus mitte. Salapäraste kirjadega Waterloo saal lausa tõmbas ligi, kõndisin sealt läbi vähemalt kaks korda. Lõpuks pääsesin välja. Suveniiripoekesest õnnestus osta lossi tutvustav raamat, kus minu rõõmuks olid ka Waterloo saali pildid. Nüüd oli viimane aeg tagasi bussi juurde tõtata. Ent oh häda, linnake Windsori lossi ümber ei olnudki nii väike, kui algul tundus. Kõik tänavad näisid täpselt ühesugused ning parkimisplatse oli äraarvamata palju.
Teel lossi juurde oli giid õnneks juhtinud meie tähelepanu vanale vedurile, mis seisis raudteejaamas – nimelt Victoria lasi ehitada Londonist Windsorisse raudtee. Liin toimib tänini. Vana vedur oli ainuke tähis, mille järgi lootsin leida õige parkimisplatsi. Õnneks oskas üks vastutulija selgitada, kus see asub. Jooksujalu tõttasin raudteejaama suunas, siis trepist alla ja seal nad olidki, meie giid ning bussitäis rahvast, kõik päris pahased. Olin hilinenud tervelt kümme minutit. Kuid ma ei olnud ainus: kolm jaapanlast jäidki kadunuks. See mind päästiski, sest kui on viis inimest puudu, tuleb oodata. Kuid mida ikkagi tähendas too salapärane lause: ICH DIEN DIEU ET MON DROIT ICH DIEN? Suveniiriraamatust võis lugeda, et Waterloo saal praegusel kujul on pärit 19. sajandi algusest, kui kuningas George IV alustas lossi renoveerimist. Saal pidi demonstreerima Suurbritannia võimsust1 ning seetõttu oli loogiline kaunistada seinu kuninglike motodega. Ümberehitustöid juhtis arhitekt Jeffry Wyatville ning tema kujundas ka Waterloo lahingu võidule pühendatud saali. Seinapaneelid ja nikerdised pärinevad 17. sajandi lõpust ning nende autor on Grinling Gibbons, lae ja seinte ülaosa kujundas Frederick Crace. Veider lause koosnes tegelikult kahest motost: “Ich dien[e]”, ja “Dieu et mon droit”.
Need laused pidid olema sedavõrd selged ja levinud, et kunstnik ei pidanud tarvilikuks neid selgelt eraldada. Vasakpoolsel seinal lae all oli pikem kirje, mille võis tuvastada suveniiripoest ostetud raamatu abil: … “QUI MAL Y PENSE”, “HOU MONT”, “ICH DIEN”, “TRIA VICTA UNO”2. Mis võis olla teisel kahel seinal kirjas, seda ma kahjuks tähele ei pannud. Hoopis enam tekitasid nüüd huvi kuninglikud motod ise, omamoodi on see ju riigi visiitkaart.
Inglise keel kuninglikel vappidel
Inglismaa kuninglikul vapil on kaks motot, mõlemad prantsuse keeles: vapi allosas Dieu et mon droit (jumal ja minu õigus) ja sukapaelal Honi soit qui mal y pense (häbi sellele, kes sellest halvasti mõtleb). Esimese moto, Dieu et mon droit, paigutas oma vapile kuningas Henry V (valitses 1413-1422), ent vapist eraldi hüüdlausena kasutas seda juba 1198. aastal Gisorsi lahingus Richard Lõvisüda. Sel ajal kõneldi Inglismaa kuningakojas prantsuse keelt. Richard pidas end prantslaseks ning viitas, et tema süda kuulub Roueni katedraalile.3 Henry V osales Saja-aastases sõjas ja vallutas suure osa Prantsusmaast, tema järglane Henry VI krooniti 1431. a Prantsusmaa kuningaks.4 Mõlemad Henryd kõnelesid esimese keelena prantsuse keelt, nii et prantsuskeelne moto oli enam kui loomulik. Teise moto – Honi soit qui mal y pense – legend räägib järgmist. Nimelt kui kuningas Edward III (1312-1377) tantsis leedi Joaniga, libises viimasel sukapael alla, mille peale hakkasid teised pidulised kahjurõõmsalt kihistama.
Kuningas sidus sukapaela rüütellikult oma jala ümber, sõnades “honi soit qui mal y pense”.5 Sama moto on ka Edward III asutatud Sukapaelaordul, kus rüütlid pidasid samasuguseid ümarlaua koosolekuid nagu legendaarne kuningas Arthur. Edward III kõneles vabalt nii prantsuse kui ka inglise keelt.6 Kui 1328. aastal suri Prantsusmaa kuningas Charles IV, kel polnud järglasi, kuulutas Edward end ka Prantsusmaa kuningaks – oli ju ta ema Isabella Charles’i õde. Prantslased teda ei tunnistanud ja algas Saja-aastane sõda. Wales’i printsi moto ongi see kõige pilkupüüdvam ja intrigeerivam: Ich dien, seda käsitleme pisut põhjalikumalt. Moto võttis arvatavasti kasutusele nn Must prints e Edward III vanim poeg Edward (1330-1376). Moto koosneb tegelikult kahest osast: Ich dien ja Hou mont, sellisel kujul on see ka Waterloo saali seintel ning printsi hauakivil Canterburys (seal on diene õigesti kirjutatud, st lõpeb e-ga). Kõige tuntuma versiooni järgi võttis prints selle üle pärast võidukat Crécy lahingut 1346. aastal samas surma saanud Böömi kuningas Johannes I-lt. Kuningas oli olnud mitu aastat pime, kuid pidas aukohuseks lahingusse minna.
Ta laskis end siduda hobuse selga ning tormas vapralt mõõgaga veheldes võitlusse, hommikul leiti kuningas surnuna. Johannes I vappi kaunistasid jaanalinnu suled ning tekst Ich dien. Kuid miks võtta üle õnnetu pimeda kuninga sümbolid? Teise versiooni järgi võis moto tuleneda kõmrikeelsest fraasist Eich Dyn (sinu/teie mees), mis oleks näidanud printsi uhkust kõmri vibulaskurite üle, kes aitasid saavutada lahingus võitu. Kolmanda versiooni järgi – vt nt artikkel biograafialeksikonis Dictionary of National Biography, millele viitab ka Gösta Langenfelt – on mõlemad laused alamsaksa või flaami keeles ning motoga rõhutas prints oma pärija positsiooni Flandrias.7 8 Musta printsi ema Philippa oli Hainauti krahvi tütar. Tänapäeval on Hainaut Prantsusmaa külje all asuv põhjapoolseim Belgia provints pealinnaga Mons, põhiliselt kõneldakse prantsuse keelt, kuigi hollandi ja saksa keelel on samuti tugev kõlapind.
Philippa oskas tolleaegset prantsuse ja inglise keelt, ent tõenäoliselt ka flaami keelt: ta tõi Inglismaale flaami kangrud, et need õpetaksid saareriigi elanikele kangakudumise kunsti. Seega võis prints flaamlasi ja Flandriat tunda ja nende poole kummardust teha. Ent uurigem teksti lingvistiliselt: kas see on flaami, alamsaksa, ülemsaksa või vana- või keskinglise keeles? Esimest isikut ainsuses tähistav asesõna oli vanainglise keeles ic, ik. Keskinglise keel (hõlmab ajavahemikku 1150-1475) jagunes kolmeks suuremaks murdealaks (Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Inglismaa) ning Stephen Howe’i põhjaliku uurimuse järgi kasutati Põhja-Inglismaal variante ic, ik, i, y ning Lõuna- ja Kesk-Inglismaal ich.9 Vanafriisi, flaami ja keskhollandi keeles oli esimene isik nagu vanainglise keeles vastavalt ik või ic, icke, nagu see tänapäevagi hollandi keeles on ik. Ülemsaksa keele keskaegses variandis (11. sajand – 1350) aga muutus k-häälik konsonandinihke tagajärjel frikatiiviks h, (vrd nt sama nihet sõnades book – Buch).
Sõna dienen vaste vanainglise keeles oli þenian, kuid keskinglise keeles see sõnatüvi puudus.10 Järelikult kui Ich oli nii keskinglise kui ka ülemsaksa keeles (kuid mitte flaami ega alamsaksa keeles, sest neis keeltes säilis sõnalõpuline sulghäälik k), siis dienen viitab vaid ülemsaksa keelele. Moto teine osa on mõistatuslik mitte üksnes eri kirjapildi tõttu – houmont, houmout, houmoat, hou mont – vaid tähenduselt ja asjaolult, kas see on eraldi moto või tuleb kogu teksti koos vaadelda. Et Ich Diene on tõenäoliselt ülemsaksa keeles, on igati loogiline pidada moto seda osa samuti ülemsaksakeelseks. Kui vaadelda teksti kahe sõnana, saab hou tuletada sõnast hoch (suur, kõrge), mout sõnast Mut (vaim; julgus), seega kogu sõnaühend tähendaks kõrge vaim või suur julgus.11 Kui pidada seda üheks sõnaks, on lähim variant Hochmut, mis tähendab uhkus, tänapäeval ka kõrkus. Kui teksti pidada üheks motoks, tähendaks see kas “Teenin kõrges vaimus” või “Teenin uhkusega”. Samasugust tõlget pakub J. R. Planché (Hoc/i muth)12 ja biograafialeksikoni artiklile viitav Gösta Langenfelt (vt viited 7 ja 8).
Seega on Musta printsi moto ülemsaksa keeles, kuigi põhjus, miks just selles ja mitte mõnes muus – nt keskinglise, flaami, alamsaksa – keeles, jääb saladuseks. Igal juhul viitab see ülemsaksa keele levikule kirjakeelena. Šoti kuninga moto (Waterloo saali seintel see puudus) on In defens13, täisvariant In my defence God me defend, mida hakkas kasutama Stuartide dünastia, eelkõige James IV (1473-1513). Charles II (1630-1685) lisas vapile veel teisegi moto, mis algselt kuulus Šoti Karuohakaordule: Nemo me impune lacessit (keegi ei või mind karistamatult vigastada). Sama moto on 1707. aastast ka Šotimaal kasutataval Ühendkuningriigi vapil. Legendi järgi kaitses karuohakas otsustaval hetkel Šotimaad. Nimelt kui muistsel ajal plaanisid skandinaavlased öist rünnakut, astus üks neist teravate okastega karuohakale ja karjatas valust. See äratas kaitsjad ja päästis Šotimaa.14 Niisiis on kuninglikest motodest kaks prantsuse, kaks ladina, üks (ülem)saksa ja üks inglise keeles, kusjuures viimane ei kuulu Inglise kuningale. Peale kõige muu illustreerib see inglise keele kunagist positsiooni kuningakojas.
Inglise keel – lihtrahva ja keskklassi keel
Pärast normannide vallutust 1066. aastal sai inglise õukonna keeleks prantsuse keel. William Vallutaja mitte ainult ei tõuganud võimult anglosaksi kuninga, vaid kogu kohalik aadelkond tõrjuti kuningakojast välja. Ka kiriku ja sõjaväe kõrgetele kohtadele määrati üksnes prantslasi.15 Enam kui kolmeks sajandiks muutus inglise keel teisejärguliseks: seda kõneles lihtrahvas ja keskklass, eliit oli prantsuskeelne. Ajavahemikku Hastingsi lahingust 1066 kuni Henry VIII troonile tulekuni 1509. aastal vaadeldakse inglise keele ajaloos kui keskinglise perioodi. Vanainglise keel muutus radikaalselt: käände- ja pöördelõpud kadusid, kinnistus kindel sõnajärg. Nende muutuste käivitajaks võis olla Skandinaavia vallutajate keel alates 9. sajandist. Normannide võim tekitas suure laensõnade laine: üle 60% inglise sõnavarast on tänapäevalgi prantsuse tüvedega. Saksa keele oskus aitab mõista vanainglise, prantsuse keel keskinglise tekste.
Suhtumine inglise keelde hakkas muutuma 14. sajandil Saja-aastase sõja ajal. Kolmsada aastat Inglismaal elanud normanni-prantsuse juurtega aadelkond oli seni pidanud end prantslasteks. Prantsusmaa põhjarannik ja osa Lääne-Prantsusmaast kuulus ju neile ning sõdagi algas sellest, et Edward III nõudis enda tunnistamist ka Prantsusmaa kuningana. Sõja käigus tekkis vastandumine mandri-prantslastele. Enese eristamise ja identiteedi üheks vahendiks sai ka keel – inglise keel. Nii avas 1362. aastal lordkantsler parlamendi esmakordselt inglise keeles, samal ajal võeti vastu seadus, mille kohaselt pidi kõiki kohtuistungeid pidama inglise keeles.16 Inglise keel leidis lõpuks tee ametiasutustesse, ent esialgu vaid suulises vormis, kirjakeele funktsioonis domineerisid 14. sajandil endiselt prantsuse ja ladina keel. Kuigi inglise esimene tuntuim kirjanik Geoffrey Chaucer (1343-1400) näitas oma raamatuga “Canterbury Tales”, et ka inglise keeles võib tekste luua, oli see pigem erand kui reegel.
Põhiline tekstiloome toimus endiselt valdavalt prantsuse ja ladina keeles, isegi armastuskirju kirjutasid aadlikud vaid prantsuse keeles, inglise keelde vaid tõlgiti. Olukord hakkas muutuma 15. sajandil, kui testamente, samuti linnade ja gildide dokumente hakati koostama mitte enam prantsuse ega ladina, vaid inglise keeles. Parlamendist kadus prantsuse keel lõplikult 1489. aastal.17 Ülikoolides jäi veel mitmeks sajandiks töökeeleks ladina keel, inglise teaduskeel hakkas jalgu alla saama alles 17.-18. sajandil. Seega ei olnud midagi ebatavalist selles, et kuninglikud motod on prantsuse ja ladina keeles, inglise keel sai n.ö kuningliku kirjakeele staatuse alles 15. sajandil Šoti kuninglikul vapil. Ka hilisematel perekondlikel vappidel valitses ladina keel. Näiteks 16.-17. sajandist pärit Wales’i perevappide motodel esineb kõige rohkem ladina keelt (55,3%), teisel kohal on kõmri keel (22,8%), seejärel prantsuse (14,6%) ja viimasel kohal inglise keel (7,3%).18
Tänapäeva anglosaksi riikide motod
Maailma ingliskeelsed suurriigid on Ameerika Ühendriigid (elanike arv umbes 307 200 000), Kanada (33 500 000), Austraalia (21 300 000) ja Ühendkuningriik (61 100 000), nende riikide elanikkonna koguarv on ligikaudu 423 100 000.19 Siin peitub üks inglise keele laia leviku põhjusi: mitte ainult arvukas kõnelejaskond, vaid ka paiknemine mitmel mandril tagab keelele tugeva asendi kogu maailmas. Ometi ei ole tänapäevalgi anglosaksi maade motod vaid inglise keeles. Ameerika Ühendriikide iseseisvumisel 1776. aastal andis kongressi määratud komitee üle riikliku pitsati kavandi tekstiga E Pluribus Unum (paljudest üks), mis osutas eri riikidest pärit elanikele. Pitsati kujundust muudeti, ent tekst jäi samaks.20 Siiski ei olnud see riigi seadusega kinnitatud moto.
1956. aastal võeti vastu seadus, millega kiideti heaks riigi moto In God we trust, et Külma sõja ajal vastandada end kommunistlikule Nõukogude Liidule: “In these days when imperialistic and materialistic Communism seeks to attack and destroy freedom, it is proper” to “remind all of us of this self-evident truth” that “as long as this country trusts in God, it will prevail.”21 Oma moto on ka igal osariigil ja USA haldusalas olevatel territooriumidel. Inglise ja ladina keel on kasutusel peaaegu võrdsel määral: inglise keeles on 25 ja ladina keeles 23 motot. Kuus motot on igaüks eri keeles: hispaania (Montana, Oro y plata, Gold and silver), itaalia (Maryland, Fatti maschii; parole femine, mehelikud teod, naiselikud sõnad), kreeka (California, Eureka), prantsuse (Minnesota, L’étoile du nord, põhjatäht), havai (Hawai, ua mau ke ea, o ka ‘āina, I ka pono, elu maal on läbinisti õiglane) samoa (Ameerika Samoa, Samoa, Muamua Le Atua, Samoa, jumal olgu esimene),. tšamorro (Guami, Guahan i tano’ chamorro, tšamorrode maa), tšinuki keel (Washingtoni osariik, Al-ki, kuidagimoodi).
Kanada riiklik moto on taas ladina keeles: A mari usque ad mare (merest mereni), mis on St Jerome’i ladinakeelsest Vanast Testamendist ning osa pikemast lausest: et dominabitur a mari usque ad mare (ja valitseb merest mereni). Kanada osariikidel on samuti motod, kõik ladinakeelsed: Quaerite prime regnum dei (Newfoundland ja Labrador, otsi kõigepealt jumalariiki); Parva sub ingenti (Prints Edwardi saar, väike koht suure naabruses); Munit haec et altera vincit (Nova Scotia, üks kaitseb ja teine vallutab), Spem reduxit (New Brunswick, ta taastas lootuse), Ut incepit fidelis, sic permanet (Ontario, ta oli lojaalne ja jäi selleks), Gloriosus et liber (Manitoba, kuulsusrikas ja vaba), Multis e gentibus vires (Saskatchewan, meie jõud on inimeste rohkuses), Fortis et liber (Alberta, tugev ja vaba), Splendor sine occasu (Briti Columbia, põhjuseta hiilgus). Quebeci osariigi moto on prantsuse keeles: Je me souviens (ma mäletan) ja Nunavuti osariigi moto on inuktituti keeles: Nunavut sanginivut (meie maa on meie jõud).
Mitte ükski moto ei ole inglise keeles! Austraalial riiklik moto puudub, ent pealinnal Canberral on oma vapp ja moto, mille andis Inglise kuningas George V 1928. aastal: ‘For the Queen, the Law and the People (kuninganna, seaduse ja rahva eest). Kõigil osariikidel ei ole motot, olemasolevad on aga taas ladina keeles: New South Wales, Orta Recens Quam Pura Nites (äsja sündinud, ent eredalt särav) Queenslandi moto: Audax at Fidelis (julge kuid truu), Tasmania: Ubertas et fidelitas (viljakas ja ustav). Victoria osariigil on ainsana ingliskeelne moto: peace and prosperity (rahu ja jõukus). Ühendkuningriigil ei ole motot, kuid inimeste mõtteviisist annab aimu internetiküsitlus, mille korraldasid BBC ja The Times, kui 2007. aastal algatas peaminister Gordon Brown arutelu briti identiteedist.
Palvele pakkuda Ühendkuningriigile motot laekus The Times’ile üle kahe tuhande lause ja BBC-le üle tuhande; viimastest umbes kaheksandik oli ladina keeles, tõsiste mõtteterade kõrval ka pilkavad ning ladina keelt imiteerivad laused: Gonus to dogus (asi läks untsu). Weatheris Miserables (vilets ilm), Amamus Cuppa (armastame tassi teed), Queue Ad Infinitum (lõputu järjekord). Motosid analüüsinud Ian Upcurch väidab, et ladina keelt peetakse endiselt kõrgkultuuri ajatuks keeleks ning sellepärast on ta populaarne. Briti huumorit näitab The Times’i küsitluse võitnud moto No motto please, we’re British (viide populaarsele telesarjale “No sex please, we’re British”); samas võtmes on ka Mustn’t grumble, Mostly harmless, Don’t panic ja Londoni metroost tuttav Mind the gap, mis muu hulgas viitaks lõhele Briti ja mandri-Euroopa ühiskondade vahel.22
Lõpetuseks
Jääb üle vaid küsida, miks on inglise emakeelega maades endiselt ladina keel kirjakeelena prestiižne? Miks eelistatakse moto teksti kirjutada just ladina ja mitte inglise keeles? Kas on sellise suhtumise juured kauges minevikus, kui inglise keel oli üksnes lihtrahva suuline keel? Mis keeles on Eesti moto? Muidugi eesti keeles: Heade üllatuste maa!23
